.
.
  • 17. mai 2015
  • RSS

Tour d'Azerbaidjan

6.-10. maini vältaval Aserbaidzaani tuuril võistleb Eesti U23 rahvuskoondise koosseisus ka Josten Vaidem.

UCI Europe Tour 2.1 velotuuril läbitakse viie päeva jooksul 877 kilomeetrit. Osalevad 4. pro continental meeskonda, 17 continental meeskonda ja 4 rahvuskoondist.

Esimesel, 154 km pikkusel etapil sai Josten 54. koha. Sprintereid soosiva etapi Baku–Sumgait võitis sloveen Marko Kamp (Adria Mobil). Eestlaste parimana sai grupifinišiga lõppenud etapil Martin Laas 9. koha.

2. etapina sõidetakse 188 km pikkune väga mägine Baku–Ismaylly, mis oma väga raske profiili poolest peaks Jostenile rohkem sobima.

Velotuur lõpeb pühapäeval, 10. mail.

UCI 2.1 kategooria Aserbaid¸aani velotuuri lõpetas Josten Vaidem kokkuvõttes 48. kohaga ning noorte arvestuses sai noormees 7. koha. Meeskondlikult sai Eesti rahvuskoondis 15. koha. Viis päeva kestnud velotuuri võitis sloveen Primoz Roglic Adria Mobil meeskonnast.

Eurospordi vahendusel meile vägevaid elamusi pakkunud Josten räägib velotuurist ise järgnevat:

"Enne Belgia ''turneed'' aprillis olin kergelt tõbiseks jäänud, seega ei liikunud ma üldse nii Belgias toimunud tuuril ja rahvuste karikatel kui ka järgnevatel võidusõitudel Prantsusmaal. Lisaks ei teinud Belgias hangitud kõhuviirus ka asja paremaks. Enne Bakuusse sõitu 1. mail sain ühel Nice'i lähedal toimunud GP de Vence kriteeriumil 3. koha jubeda punnimisega.

Seega Aserbaid¸aani ei sõitnud just enesekindla tundega, reis ei alganud ka sugugi hästi. Pariisis avastasin, et pass oli Aubenasesse jäänud. Sõitsin siis rongiga tagasi Aubenasesse ja järgmisel päeval tagasi Pariisi. Öö veetsin hotellis ja järgmisel päeval läksin lennukile. Jõudsin alles õhtul kell 11 Bakuu hotelli, soojendus tegemata, reisiväsimus sees ja järgmisel päeval oli vaja juba joonel olla.

Esimene etapp: 154 km, kartsin, et olen reisist väsinud ja et tuur kujuneb mulle väga raskeks, arvestades veel kehva vormi ja magamata ööd. Aga tegelikkus oli teine, olin väga üllatunud, et tunne ja jalad olid superhead, olin nagu teine inimene. Igatahes etapp oli suhteliselt lihtne, algul käis sõda, kuni kolm meest ära lasti, sõiduks läks jälle umbes 70 km enne lõppu. Püüdsime meeskonnaga Laasi ja Räime positsioonil hoida ja võimalikult palju aidata. Etapi lõpetasin pundis.

Teine etapp: 188 km, mägine etapp ja suurema osa päevast saime küljetuult. Päeva esimesel kategoriseeritud tõusul ründasid umbes 10 meest, hiljem läksid 5 meest järgi. Tundsin, et oleksin jõudnud nende kümne selliga kaasa minna, aga lõin miskipärast kahtlema. Küllap seetõttu, et enesekindlusest oli puudu tuuri eel olnud kehva vormi tõttu. Eelviimasel tõusul ei tahtnud enam sama viga korrata ja läksin Leopardi poisiga kaasa, aga kuna me jäime ainult kahekesi, siis tuli punt suhteliselt kiirelt peale tõusu järgi. Viimast tõusu alustasin ikkagi liiga tagant ja pidin kõvasti vaeva nägema, et esimesed kätte saada. Olime jäänud viimasel tõusul umbes kümnekesi, ees veel 15 jooksikut umbes minutilise vahega. Aga kui Firsanov ja Edmondson meie grupist ründasid, siis oli kõik, imesin 500 m enne mäe lõppu maha, ootasin tagant ühe pundi järgi, kus oli ka Mihkel Räim. Lõpuni väga võidu enam meie pundis ei sõidetud, lõpus aitasin Mihklit, sest tal oli võimalus valge särk selga saada.

Kolmas etapp: 178 km. Pool tundi käis sõda, siis sain viie kaaslasega minema. Algul oli päris raske, aga mingi hetk läks suhteliselt heaks. 50 km enne lõppu sõitis meile üks mehhiklane järgi. Terve etapi vältel hoiti meid surve all, sest vahet väga üle 3 min peagrupp ei lasknud. 20 km enne finišit ründas mehhiklane, siis olime jäänud viiekesi. 10 km enne lõppu ründas ta uuesti, veidi hiljem läks ühel vennal kumm ja olime juba neljakesi. Suhteliselt vihale ajas see, et kasahh oli ikka meil sabas, kes tegi väga vähe tööd. Vahepeal läks tšehh talle juba kättpidi kallale. Veidi hiljem ründas Lemus uuesi ja me jäime üksteist passima, siis tegin ma oma lükke ja jälitasin Lemust veel üksi, kuni punt mind 5 km enne joont alla neelas. Peale seda lõin rauad vasakule ja tiksusin rahulikult finišisse. Jäin etapiga rahule!

Neljas etapp: 206 km. Täiesti sile. Sõda käis 80 km, kuni neli meest minema said. Esimese 80 km keskmine oli üle 50 km/h, aga noh, etapi algus oli kergelt allamäge ka. Minu jaoks oli lihtne päev, pidin ainult pundis istuma ja vajadusel lõpus oma sprintereid aitama. Seda sai ka tehtud. Etapi lõpetasin jällegi pundis. Keskmiseks pulsiks tuli vaid 120, aga eks ma olin ikka eelmisest päevast väsinud kah, jalg oli läbi.

Viies etapp: 142 km linnaringidel. Ring oli lühikeste tõusudega, millest palju oli munakividel. Minu jaoks oli raske päev. Terve etapp tundsin ennast uimasel ja väsinult, raske oli. Aga võitlesin korralikult ja jäin alles lõplikult maha viimase ringi munakivitõusul. Peale seda nägin, et Mihkel oli raja äärde jäänud ja andsin talle oma ratta, sest tal oli noorte arvestus mängus. Peale seda tiksusin rahulikult finišini. Tuuri lõpetasin 48 kohaga. Tiimi boss Jass jäi minuga rahule, ma ise väga teise etapi tõttu rahule ei ole, rikkus kokkuvõtte ära, aga tundub, et vorm on eelnevate nädalatega võrreldes palju paremaks läinud."

Vali uudis:
Tagasiside Close