.
.
  • 14. juuli 2015
  • RSS

Josteni tuurid juuli algul

Josteni jutustus kahest tuurist pärast EMV-d

Eliidi kategooria kolmepäevane Tour du Pays Roannais pidi prantsuse ratturitele juba nime kuuldes närvi sisse ajama.

Esimese päeva õhtul toimus 67 km kriteerium ja start oli alles kell kaheksa õhtul. Kohe alguses olin aktiivne teades, et sellistel kriteeriumitel läheb kohe minekuks. Nii  juhtuski, aga minul õnnestus see jälle totaalselt maha magada. Ülejäänud sõidu ei hakanud enam ees tõmblema ja üritasin eelseisvateks etappideks jõudu säästa.

Teise päeva menüüs oli 156 km pikkune mägine etapp. Ilm oli veel kuumem kui ehk 43 kraadi. Kahjuks oli meil tiimis jootmisega probleeme ja sain üsna pea krambid, kuid võitlesin lõpuni ja etapi lõpetasin 36. kohaga.

Kolmandaks etapiks oli minu „'lemmik'“ eraldistart 8,6 km. Esmalt kergelt üles kulgeval ja siis alla tagasi mineval teel. Lõpetasin 56. kohaga.

Sama päeva õhtul leidis aset ka viimane ja kõige raskem etapp. Kohe algul lasti minek ära ja liidri tiim asus sõitu kontrollima, kuid peagi oli ta üksi jäänud ja rünnakud hakkasid vaikselt pihta. Ühega läks meie 30-liikmeline punt puruks, mul oli kaks tiimikaaslast ees ja ma ei saanud midagi teha. Päeva raskeimal tõusul ründasin ja hakkasin järjest eespoolt olevast pundist pudenejaid kinni püüdma. Etapilt sain 21. koha ja kokkuvõttes 23. koha. Jällegi jäin jooginälga ja lõpus kimbutasid suured krambid. Kui Eesti sõitudel on raske saada saateautoga liidri järgi, siis Prantsusmaal on see veelgi võimatum. Lisaks ei lubata saateautosid liidrite ja väikeste puntide kõrvale, et anda juua või süüa.

Tuuri käigus läks tunne järjest paremaks ja viimasel etapil oli see juba päris hea. Vahepealsed päevad võtsin hästi rahulikult, sest 11. oli ees ootamas uus tuur. Selleks oli kahepäevane kolmeetapiline Circuit de la Drome. Esimene osa oli 103 km pikk ja lõpuosas kaks 11 km pikkust tõusu. Üsna pea oli ette moodustunud suur liidergrupp u 20 mehega. Tundsin ennast väga mugavalt ja ds-i soovitusel ka ründasin tõusu algul. Sain üksi minema ja tegin 50 km soolosõidu. Tõusu otsas oli vahe jälitajatega 1’20’’. Pärast laskumist ja siledat vastutuule osa oli vahe samaks jäänud, kuid kui algas päeva viimane tõus, mis oli üsna lauge ja tugeva vastutuulega, siis hakkas vahe kiirelt vähenema. 10 km enne lõppu püüdis mind esimene mees kinni, siis ka teine ja lõpuks jäin väiksesse punti pidama. Kolmekesi lasime kuni etapi lõpuni ja etapilt tuli viies koht. Peale sellist suurt pingutust võib isegi täitsa rahule jääda, et ma suutsin veel sellise koha peal lõpetada. Arvan, et kui poleks seda rünnakut ette võtnud, siis oleksin võinud etapi lõpetada ka kõrgema kohaga, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Mägede arvestuses olin seejärel kolmandal kohal.

Teise päeva hommikul oli kavas jällegi minu „lemmik“ 11 km eraldistart. Esimesed mehed said tuulevaikuses sõita, aga lõpus startinud, kaasaarvatud mina, sõitsime juba tugevas tuules, lõpetasin 20. ajaga.

Pärastlõunal sõideti 108 km etapp ainult üles-alla kulgevatel teedel. Et omale mummuline särk võita, siis oli vaja rünnata. Kohe sõidu algul saime ka viiekesi minema. Mägedesärgi nimel käis mul ühe sõitjaga kõva lahing, millest väljusin võitjana. 20 km enne lõppu püüti meid kinni, aga asi läks uuesti ribadeks ja saime 11 mehega uuesti eest ära. Kuna jalg oli eelmise päeva atrõõvist ja etapi alguse minekust juba tühi, siis etapi lõpus enam millegi erilisega särada ei suutnud ja sain kuuenda koha. Kokkuvõttes tõusin tuuril neljandaks ja kindlustasin endale mägedekuninga särgi.

Neljas koht jäi veidi küll kripeldama, kuid kokkuvõttes võib rahule jääda ja vorm tundub üha paremaks minevat.

Josten mägedekuninga särgis koos fänniga

Josten mägedekuninga särgis koos fänniga

Vali uudis:



Tagasiside Close