.

Madisepäeva lahingukoht

Madisepäeva lahingukoht

22. septembril viib puhkepäeva jalgrattamatk Madisepäeva lahingu toimumispaika Pärsti Vanamõisa küla väljadel.

Edasi-tagasi teekonna pikkuseks Viljandist on ligi 25 km. Matka kontrollpunkt on avatud kell 11-14.


Tähistatud teekond kaardil


View Larger Map

 

Huvilistel on võimalik sõita ka Savikoti kaudu (teekond tähistamata).


View Larger Map


Madisepäeval, 21. septembril 1217 peeti Liivimaa vanema riimkroonika järgi u 11 km kaugusel Viljandist lahing, kus Sakala ja Põhja-Eesti maakondade 6000-meheline malev võitles sakslaste, liivlaste ja lätlaste 3000-mehelise väe vastu. Lahingupaigaks on arvatavasti Vanamõisa küla väljad.

Hiljutisele edule tuginedes kavandasid eestlased sõjakäiku ristisõdijate väe vastu. Aeg suure sõjaväe kogumiseks oli soodus, sest vili oli juba rehtedes, sügisesed sajud aga veel tulemas ning hobustel oli veel võimalik väljas toituda. Sakalasse jõuti kokku tulla septembri alguses, nähtavasti kokku lepitud päeval. Sellest alates oodati 15 päeva asjatult Novgorodist lubatud lisaväe tulekut.

Sakslased said kavandatust teada, kogusid väe ja kiirustasid eestlastele vastu, et ennetada vene väe saabumist. 20. septembri õhtuks jõudsid lahingukorras edasiliikuvad ristisõdijad Viljandi alla, kuhu jäädi ööseks laagrisse. Järgmise päeval jätkati liikumist eestlaste väe laagripaiga poole Karula järve ääres, kuid eestlased olid Vanamõisa kanti edasi liikunud.

Eestlasi ajendas kogunemiskohast liikvele ilmselt teave vaenlase tulekust ning otsiti lahinguks sobiv paik. Siin oli peamiselt mets ja võsane karjamaa koos küngaste ning väikeste veesilmadega. Selline maastik ei pakkunud head ülevaadet ning oli küllaltki raskesti ligipääsetav, mis tegi paiga vastasele eeldatavalt ebamugavaks.

Lahing algas keskpäeva paiku. Eestlased kasutasid seitsme aasta taguse eduka Ümera lahingu võtet: malev tormas ristisõdijatele kallale metsast. Ootamatus polnud aga nii mõjuv kui tookord, sest vastane oli juba teist päeva marssinud lahingukorras. Läti Henrik nendib, et Lembitu ja teised Sakala vanemad võitlesid küll vapralt, kuid lõpuks löödi nad põgenema. Lätlase Veko sõnutsi tundis ta Lembitu ära, jälitas teda ning tappis ta, röövides talt rõivad. Lembitu pea olevat maha raiutud ning kaasa võetud. Lahingus langesid veel mitmed eestlaste vanemad: Vootele, Manivalde ja teised. Ristisõdijate poolel oli valusaks kaotuseks liivlaste vanema Kaupo langemine.

Lahingupaik ja matmispaigad pole täpsemalt teada. Pärstist 2,5 km Vanamõisa pool asuvat Madi kivikalmet on peetud Madisepäeva lahingus langenute ühishauaks, kuid tolleaegse uskumuste kohaselt viidi lahingus langenu oma kodukohta ja maeti esivanemate juurde. Arheoloogiliste kaevamiste käigus selgus, et kalmesse on maetud 11.–13. sajandil. See külakalme on muinasaja lõpu kivikalmete hulgas üks suuremaid. Surnud maeti siia põletatult. Leidude hulgas oli pronksehteid (sõled, sõrmused, kaela- ja käevõrud), savinõukilde, relvi (odaotsad, sõjakirved, mõõgakatked), suitseid ja kannuste tükke. Nende relvade omanikud võisid olla siitkandist pärit sõdalased, kes võisid langeda Madisepäeva lahingus või mõnes teises tapluses. Madi kalme leidude põhjal on valminud Viljandi muuseumis näha olev muistse sõjamehe rekonstruktsioon.


Lisateavet

Madisepäeva lahing - Vikipeedia

Risti kiriku, Madi kalme ja Madisepäeva lahingupaigaga seotud oletustest ja pärimusest.

Vikerraadio saatesarjas Eesti lugu kõneleb Madisepäeva lahingust Ain Mäesalu.

"Kui Lembitu kutsus…" on lahingu 750. aastapäevaks valminud raamat, kus arheoloogid kirjeldavad pikemalt muistset Sakalat, Lembitu maleva sõjalist varustust ja tegevust Madisepäeva lahingus.




Tagasiside Close