.

Blogi #6 23.09

Blogi #6 23.09

Tsau!

Tükk aega pole ma enda tegemistest midagi siia kribanud. Eks mul ole selleks piisavalt põhjusi olnud, kuid tänasel päeval vigastusega kodus istudes, leidsin postituse tegemiseks piisavalt aega ja tahtmist.

Tuletasin endalegi asjad meelde ning jätkan sealt kust pooleli jäi, ehk 15. juunist. Püüan kirjutada võimalikult lühidalt, vastasel juhul võtaks see blogipostitus juba raamatu mõõtmeid…

15. juunil algas ülimägine 2.2 kategooria profituur nimega Tour de Savoie Mont Blanc. See velotuur oli minu üheks hooaja eesmärgiks, kuid kokkuvõtte 49. kohaga ei saanud kuidagi rahule jääda. Olin küll oma klubi parim sõitja, kuid see ’’saavutus’’ mulle rahulolu ei pakkunud.

Tour de Savoie Mont Blanc. Esimene etapp, Col de L’Iserani tipus, 2730m kõrgusel.

Peale tuuri sõitsin koju, et osaleda Eesti Meistrivõistlustel maanteesõidus. Algselt plaanisin ka eraldistarti sõita, kuid jõudsin seal osalemiseks liiga hilja tagasi Eestisse. Lihtsalt ei jäänud piisavalt aega, et töötada eraldistardi ratta possa kallal. 25. juunil asusin maanteesõidu eestikate joonele. Kahjuks oli Viljandi Rattaklubil välja panna vaid kaks meest(mina ja Greg), Kristjan oli vigastuspausil ja Jaanust ei lastud Prantsusmaalt koju. Neljakesi oleksime ikka väga tugeva löögijõu moodustanud. Eestikad lõpetasin 13. kohaga. Eks ma oleks soovinud ikka veidi parema esituse teha, kuid minu tüüpi võidusõitja kohta ei saa ka eriliselt nuriseda.

Sõber Gregiga eestikate joonel.

Peale eestikaid sõitsin pooleks nädalaks tagasi Prantsusmaale, et osaleda Tour du Pays Roannais velotuuril(Prantsuse karikatuur). Käik osutus ebaedukaks, peale eestikaid põetud tõbi oli minu vormile negatiivse jälje jätnud. Päev peale tuuri lõppu seadsin sammud jällegi lennujaama poole, et neljandal juulil algavasse ajateenistusse astuda.

4. juulist kuni 8. septembrini teenisin aega Kuperjanovi jalaväepataljonis. Läbisin SBK(sõduri baaskursuse) ja vaba mees ma olin. Spordiga ma seal eriti tegeleda ei saanud, selle kümne nädala jooksul sain heal juhul vaid 10 treeningtundi kokku ja kaks korda rattaga sõita. Vähemalt lasti mind 4-5 korda linnaloale, et mõningatest võidusõitudest osa saaksin võtta. See oli reaalselt nagu ainuke positiivne asi selle ajateenistuse jooksul kui välja arvata uute sõprussuhete loomine. Naermine Mina sealt küll mingisugust positiivset emotsiooni kaasa ei saanud, sest siiski ma ei olnud seal vabatahtlikult. Rõhutan veel siin ka üle, et üldiselt ei ole mul ajateenistuse vastu midagi, kuid mulle ei meeldinud see, et minu niigi ebaõnne rohkele hooajale tõmmati suvise ajateenistusega kriips peale. Ma ei saanud suvisel ajal ennast Prantsusmaal tõestada. Ilmselt KRA jaoks ei oleks minu sügisesse ajateenistusse saatmine mingi eriline vaev olnud, kuid ratturitega on vaja ikka vägikaigast edasi vedada…

Prantsusmaale ei hakanud ma enam hooaja lõpus tagasi minema, sest oleksin saanud seal vaid paar võidusõitu ja kuna vorm on peale ajateenistust vägagi nigel olnud, siis võtsin koos spordidirektoriga vastu sellise otsuse. Positiivne on aga see, et mind usaldatakse ja oodatakse tagasi ka 2018. aastaks Vulco ridadesse. Selle üle oli mul siiralt hea meel.

Plaanisin Eestis teha kaasa võimalikult palju võidusõite, et tõusta tagasi heasse vormi ning heidelda cyclocrossi eestikatel medalite eest. Ka see eesmärk sai üle-eelmisel pühapäeval peetud Sindi krossil korraliku paugu. Kukkumisega suutsin viga teha roietele, ilmselt lõhkusin ka midagi ära, sest iga hingetõmme ja liigutus oli valulik. Käisin ära ka haiglas, kuid kahjuks minu rindkerest nad pilti ei tahtnud teha. Põhjus on lihtne, sest roiete paranemiseks ei saa arstid eriliselt kaasa aidata, parimaks raviks on puhkus ja rahu. Juba poolteist nädalat on diivan minu põhiliseks kaaslaseks olnud. Usun, et üsna pea saan jällegi treeningutega alustada, sest rindkere on paranemise märke näitanud ja lasknud täitsa normaalselt toimetada.

Võtan seda vigastuspausi kui puhkusena, olen üsna palju vedelenud ja head toitu söönud. Ilmselt järgmise nädala algul saan värske vaimuga uuesti oma velo selga hüpata ja puhkusega kogutud üleliigsete kilode kaotamisega alustada. Kui tervis kannatab ja vigastus segama ei hakka, siis katsun ettevalmistusperioodi ajal cyclo-crossi sõitudest osa võtta. 

Üldiselt võib tänavust hooaega täielikult ebaõnnestunuks lugeda. Aasta algas viirushaigusega, veidi hiljem olin kergelt vigastatud, seejärel pidin läbi tegema 10 nädalat ajateenistust, ning nüüd tuli järjekordne vigastus otsa. Pead ma nii naljalt norgu ei lase, pigem on tänavune aasta mind kõvasti õpetanud. Olen üdini motiveeritud ning kindel, et tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem! Soovin tänada kõiki sponsoreid ja perekonda/sugulasi/tuttavaid kes on minusse uskunud ning nõu ja jõuga alati toetanud!

 

Joss




Tagasiside Close