.

Blogi #5 13.06

Blogi #5 13.06

Ma alustaks kõigepealt halbade uudistega ja informeeriks ka Teid, minu blogi lugejaid. Kes ei viitsi minu probleemidega oma pead vaevata, siis kerige veidi allapoole, kus kirjutan oma eelmisest nädalast ning võidusõidust.

Nii...

Olen kindel, et seda muret jagan sadade Eesti sportlastega. Nimelt olen juba tükk aega võitlenud Kaitseressursside Ametiga, et saada omale koht sügisesse spordirühma. 2015. aasta sügisel käisin ära arstlikus komisjonis, tervis oli 100% korras, ainult kaal oli nende vaatevinklist liiga madal. Naermine Minul kui "mägikitsel" on madal kehakaal väga määrava tähtsusega. Kuid see selleks. Igatahes kurtsin juba arstlikus komisjonis oma muret, et minu tulevikuplaanide ja eesmärkidega ei sobi 9 või 11-kuuline ajateenistus kokku. Uurisin, et kas neil on võimalik minu jaoks midagi teha, et mind sügisesse spordiroodu aidata. Kahjuks arstliku komisjoni töötajatel sellist sõnaõigust ei ole, ning nende kohustus oli minule kutsesobivustesti põhjal sobilik tennistuskoht leida ja ajateenistusse asumisese aeg määrata. Nii ka tehti, ning olin sunnitud paberitele alla kirjutama, sest mingisugust valikuvarianti mulle ei jäetud. Sealsed töötajad andsid mulle küll nõu, et kuidas edasi toimida ning kellega ühendust võtta, et endale koht spordirühma saada. Arstliku komisjoni otsusega määrati mind Kuperjanovi jalaväepataljoni ning tähtajaks oli 2016. aasta suvi.

Peale arstlikku komisjoni hakkasid aga asjad allamäge veerema. Ajapikenduse saamiseks pidin tohutult vaeva nägema ning närve kulutama. Eesti Jalgratturite Liidult ja Eesti Olümpiakomiteelt sain küll väikest abi ja nõu, kuid ainult nende peale loota ei saanud, mul endal tuli suurem osa tööst ära teha. Ajapikenduse saamiseks pidin ühendust võtma Kaitseressursside Ametiga. Nii ma ka tegin ja helistasin ühele "mitte nii toredale prouale". Uurisin erinevate võimaluste kohta, näiteks, et kas oleks võimalik ajapikendust taotleda 2016. või 2017. aasta sügisesse spordirühma. Suvised võtmised mulle ei sobi, sest hooaja viimane kolmandik oleks alles ees ootamas ning minu jaoks ühed aasta tähtsaimad ja sobilikumad võidusõidud jäävad hooaja teise poolde. Tädile minu plaanid eriti ei meeldinud ja ilmselt arvas, et ma tahan ajateenistusest lihtsalt kõrvale viilida. Üritasin talle selgitada, et elan suurema osa aastast Prantsusmaal, võistlen sealse klubi eest ning seetõttu ka 2016. aasta suvine aeg ei sobiks kuidagimoodi. Lõpuks nii palju suutsin temaga läbi rääkida, et pidin oma väidete tõestuseks Prantsuse klubiga sõlmitud lepingu saatma. See oli minu ainus võimalus oma sõnu tõestada. Kuid ka sellega tekkis väike probleem. Kuna ma otsest palka klubilt ei saa, siis ei olnud mul ka vastavat lepingut. Oli olemas vaid dokument, mis kohustas mind sõitma jalgrattaklubi ridades kuni septembri lõpuni. Esitasin selle dokumendi prouale ning jäin lootma parimat. Minu saadetud dokument talle aga ei sobinud. Proua ütles mulle, et ta esitab dokumendi ja minu avalduse küll komisjonile, aga kui tema kuuluks komisjoni, siis ta mulle ajapikendust selle dokumendi alusel ei annaks. Pinge püsis ning vastuse sain asjaolude venimisel alles ajateenistusse asumise hommikul, sest siis toimus mingisuguse komisjoni koosolek. Sain positiivse vastuse, aga sellel oli ka negatiivne varjukülg. Komisjon otsustas minu ajapikenduse taotluse rahuldada, kuid uueks tähtajaks määrati mitte 2017. aasta sügis, vaid suvi....Käisin samal päeval ka Sakala maleva hoone juures vastaval otsusel ning dokumendil järel. Kohtusin seal sama prouaga, kellega telefoni ning interneti teel asju ajasin. Olin jällegi sunnitud alla kirjutama otsusele, mis tegelikult mulle ei sobinud, valikuvarianti mul ei olnud, sest kui ma ei oleks dokumentidele alla kirjutanud, siis oleksin ka samal hommikul pidanud ajateenistusse asuma. Proua sõnutsi oli värske otsus lõplik ning uut kuupäeva enam muuta ei saa. See otsus võttis küll mõneks ajaks pinged ning stressi maha, kuid üsna pea tuli hakata juba uue probleemiga tegelema.

Tänavuse aasta algul juba tundus, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma ning EJL ja EOK on probleemiga tõsiselt tegelema hakanud, kahjuks oli mulje petlik. Jalgratturite Liit ja Olümpiakomitee tegid enda poolt kõik mis võimalik, ehk EJL esitas minu lepingu ja spordirühma saamise avalduse EOK-i ning sealt omakorda esitati vajalikud dokumendid KRA-sse. Tegelikult on ajad muutunud ning EOK-il on varasemaga võrreldes veelgi vähem sõnaõigust. Kaitseressursside Amet on see, kes võtab vastu otsuseid. Ainult nende sõna maksab ja "hinnaalandusi" naljalt ei tehta. EJL-i ning EOK-i sõnul on väga raske midagi muuta, kuna 2016. aasta komisjoni otsus oli lõplik. Mõlemalt poolt soovitati mulle tänavu suvises spordirühmas ära käia, kolm kuud aega teenida ning seejärel spordiga uuesti edasi tegeleda. Kahjuks asjad nii lihtsad ei ole. Esimeseks probleemiks oleks see, et mul on oma Prantsuse klubi ees samuti kohustused, leping on sõlmitud, mis kohustab mind nende ridades jätkama kuni selle aasta viimase võidusõiduni. Kui ma nende lepingut rikuksin, siis prantslasi tundes enam ilmselt mulle kohta klubis järgmiseks aastaks ei oleks. Samas tegin endale karuteene ka sellega, et sõlmisin Prantsuse klubiga lepingu peale ajateenistuse kutse saamist ehk sõjaväkke minemise lubaduse andmist. Tunnistan enda viga ning see võib tõesti uusi probleeme tekitada. Teiseks argumendiks tooks välja selle, et tänavuse hooaja algus on minu jaoks üle kivide-kändude kulgenud. Olen olnud hädas mitmete terviseprobleemide ja rohke ebaõnnega, seetõttu ei ole ma ka korralikku tulemust kirja saanud. Kuna mul hetkel häid tulemusi ei ole ja kui suvisesse ajateenistusse läheksin, siis ilmselt ohustaks see minu jalgratturi karjääri. Ma lihtsalt ei pruugiks enam uut klubi leida ning sel juhul oleksid ka minu Prantsusmaa sõidud sõidetud. Tõsi, Eesti tasemel saaks kindlasti edasi sõita, aga see ei ole minu eesmärk. Minu unistused on suuremad!

Nüüdseks on minu silmis ka viimane õlekõrs kasutatud, milleks oli vestlus Kaitseressursside Ameti ühe juhtivtöötajaga. Selle vestluse viis minu eest läbi tädimees Aivar Paas, et vältida liigset stressi enne velotuuri ja keskenduda võidusõidule(La SportBreizh, Prantsuse karikavõistlus). Olen Aivarile väga tänulik, sest ta on mind väga palju sellel teemal aidanud. Aga kahjuks positiivset vastust sealt ei tulnud, sest pidevad probleemid jalgratturitega olevat ratturite maine ära rikkunud. Põhjuseid oli veel teisigi, aga selle poole pealt tuleb mul suu kinni hoida, et vältida võimalikke probleeme.

Kahjuks tuleb harjuda mul mõttega, et suvel ootab ees ajateenistus, hooaeg ilmselt tuksis, Prantsusmaa võidusõidud selleks aastaks ning võib-olla ka üleüldse läbi ja professionaalsete jalgratturite hulka jõudmise unistus muutus hetkega keerulisemaks. Kogu see teema tekitab korralikult stressi ning motivatsioon sai tõelise põntsu, mis mõjutab kindlasti ka sooritusi võidusõitudel. Mulle ei ole meeltmööda see tõsiasi, et mul endal ei ole hetkel otsustusvabadust oma tuleviku ja unistuste üle. Ühesõnaga minu tulevik on täielikult Kaitseressursside Ameti kätes. Raske on leppida selle tõsiasjaga, tunnen, et mulle on veidi liiga tehtud. Sest minu vaatevinkli läbi ei ole olnud mina see, kes on jalgratturite maine KRA silmis ära rikkunud.

Lõpetuseks tänaks veel kogu oma perekonda ja suguvõsa kes on aitanud sellele probleemile lahendust leida ning on palju üldiselt toeks olnud ja kindlasti suur tänu ka Marek Johansonile, kes on samuti probleemiga tegelenud ja EJL-i koosolekutel palju kära teinud, et asjad liikuma hakkaksid!

Nüüd jääb üle vaid pea püsti hoida ning eluga edasi minna! C'est la vie!

 

Probleemidega oleme ühel pool, kirjutan veidi veel oma eelmisest nädalast. 

7. juunil varahommikul olime klubi baasis platsis ning alustasime pikka reisi Bretagne piirkonna suunas. Sõitsime järjekordsele Prantsuse karikavõistlusele. Kavas oli velotuur eraldistardi ja kolme etapiga. Võidusõidu nimeks oli La SportBreizh. Ees oli ootamas pea 10h ja 1000km bussis loksumist. Kell viis jõudsime hotelli, ning otsustasime paari kamraadiga kerge veeremise teha. Värskelt saabunud halbade uudiste tõttu ma selleks trenniotsaks eriliselt motiveeritud ei olnud, aga peale pikka reisi on see kehale hädavajalik. Trennis oli tuju täiesti null ja jalad ka nagu puupakud, üritasin mitte oma pead vaevata selle ajateenistuse juraga, aga ei tulnud eriti välja. Veeresime 1h 20min Loode-Prantsusmaa üles-alla kulgevatel teedel.

Õhtusööki läksime sööma Flunch-i, mis on minu arvates Prantsusmaal kindlasti number üks söögikoht. Hotell midagi erilist ei olnud ja uni oli pigem kehva, sest konditsioneer puudus ning magada oli veidi liiga palav.

8. juuni päevaplaanis oli kolida ümber võistluse organisaatori poolt määratud ööbimisasutusse ning sõita ratastel läbi esimese etapi viimased 40 kilomeetrit. Enne ümber kolimist viisime oma treeningu läbi. Ööbimisasutusse jõudes ei olnud mulje just positiivne, pigem asjad läksid järjest hullemaks. Esimeseks probleemiks oli see, et tubade konditsioon oli ikka väga nukker, ruumid räpased, linad määrdunud. Teiseks, olime jõudnud juba asjad lahti pakkida ja ennast lebosse visata, siis tuldi ütlema, et me olevat ennast valesse hoonesse sisse seadnud. Kolisime ümber, veidi küll parematesse ruumidesse, aga juba tekkisid uued probleemid. Pistikuid tubades ei olnud, kuigi igas toas 3 matsi. Duššid ei töötanud, pesema pidin end kraanikausis. Naermine Wi-Fi-st ei olnud haisugi, kuid see võimalus ei ole velotuuride käigus minu jaoks väga oluline.

Treeninguks valmistumas.

Lõuna sõime linnas nimega Argol. Kuna mulle meeldib enne võidusõite ennast "tankida" pigem lõunal kui õhtul, siis tegin ka väga korraliku lõunasöögi. See oli vägagi õige tegu, sest õhtusöök oli korraldajate poolt meile organiseeritud. Päeva viimase eine sõime ööbimisasutuses lauatennise laua taga. Naermine Õhtusöögiks oli vaid väike pastasalat veidikese lõhega, tükk saia, natuke mangot ja jogurt. Minul ei olnud nurisemiseks põhjust, kuid nendel, kes eelistavad õhtul tankida, oli nina üpris vingus. Ega ausalt öeldes selline toidukord väga kriitikat ei kannatanud, pigem oli see ports mõeldud tavalisele sööjale, mitte sportlasele, kellel järgmisel päeval vaja energiat võidusõidu jaoks.

9. juunil algas velotuur. Veidi alla 8km eraldistarti. Esimene mees startis juba 09.00. Minu stardiajaks oli määratud 10.31. Eraldistardist palju kirjutada ei ole, sest edukas see minu jaoks ei olnud. Esimesele etapile(78km) anti start kell kolm. Võidusõidust nii palju, et mulle anti korraldus püsida koos spordidirektori poolt määratud liidritega. Erinevate probleemide korral abistada neid ja käia ka spordidirektori juures võidusõidu käigus infot hankimas ja korraldusi vastu võtmas. Klubi jaoks oli esimene etapp katastroofiline. Ühtegi meest esimeses grupis ei olnud, ise jäin oma klubi liidrite juurde ja üritasin aidata neid nii kuis suutsin, aga rong oli läinud ja ette me tagasi ei saanud. Ega ma isegi end just kõige paremini ei tundnud ja raske on võidusõidule keskenduda kui keha/vaim on stressis ja peas keerleb tuhat mõtet oma tuleviku üle. 

Peale etappi oli Hugo(massöör) meile jälle kena eine valmistanud, järgmise postituse jaoks katsun ka pildi teha, et mida see eine endast kujutab. Ette tuli võtta järjekordne öömaja vahetus, sest DS tegi kurja kõne korraldajatele, kiirelt leiti meile uus koht. Järjekordne öömaja oli elamisväärsete tingimustega, nurisemiseks enam põhjusi ei leidnud. Sain ka kiirelt massaa¸ilauda ning taastumine võis alata. Õhtusöögi jaoks pidime sõitma autoga 40min kohta, kus enamik tiimidest ööbisid. 

10. juunil oli kavas teine etapp-150km lainetavatel teedel, ookeani ääres, mis tähendas ka küljetuule ohtu ning selle etapi sisse jäid ka mõningad kruusalõigud. Tiimi ja minu jaoks jällegi halb päev. Ma ise olin hädas rohkem vaimsete kui füüsiliste probleemidega. Suur tänu Kaitseressursside Ametile! Tõeliselt raske oli keskenduda võidusõidule. Lisaks maadlesin ka tehniliste probleemidega, mis tekkisid peale esimest kruusalõiku. Sain jällegi korraliku "paki"(ajalise kaotuse), kuid see ei olnud enam oluline, vaja oli jõudu säästa viimaseks etapiks ning end kokku võtta. Hugole jällegi tuhat tänu massaa¸i eest ja õhtusöögiga oli sama teema nagu eilegi. Silmad sulgesin poole üheteistkümne paiku.

11. juuni menüüs oli 140km. Viimasele etapile anti start kell 12. Võidusõidu algus oli jällegi keerukas peas keerlevate erinevate mõtete tõttu, kuid peale Patu(Karl-Patrick Lauk) kommentaari suutsin end kokku võtta ja end grupi peas hoida. Võidusõidu keskel oli paar teravat tõusu ja üks kruusatõus, mis lõhkus pundi juppideks, mul õnnestus koos esimestega nendest üle saada, kuid hiljem jooksid pundid jällegi kokku. Lõpuringidele jõudes oli võidusõit ikka veel lahtine ja käis pidev literdamine. Ühel hetkel õnnestus kümnel mehel põgeneda, nad jäid ka püüdmatuks. Ise üritasin lõpus veel võimalikult hea finiši teha, et klubile mõnigi punkt tuua, aga viimased paar kilomeetrit olid üsna kaootilised ja lõpuspurt ei tulnud just kõige paremini välja ühe Chambery poisi tõttu, kes tegi väga nõmeda manöövri mõnisada meetrit enne lõpujoont. Risto ja Silver(VC Rouen-i poisid) olid selgelt meie pundi kiireima jalaga mehed. Nad lõpetasid vastavalt 11. ja 12. kohal. Ise tulin üle joone 27. kohal. Oma klubi meestest ainuke lõpetaja. 120st startijast jõudsid lõpuni vaid 55 meest. 

Viimane etapp.

Peale etappi küürisin end kergelt puhtaks, vahetasin kiirelt riided ja asusime juba kodu poole. Sõitsime 4h, sõime jällegi Flunch-is, sõitsime veel 2,5h ning jäime hotelli ööbima, et enne neljapäeval algavat profituuri korralikud unetunnid kirja saada.

12. juuni algas juba enne kella kuute hommikul, sest palav ilm ning õhetav keha ei lasnud just kvaliteetset und nautida. Kella seitsmest tegime kerge hommikusöögi ning alustasime viimast 3,5-tunnist autosõitu kodu poole. Midagi suurt plaanis ei olnud, kella 12 paiku jõudsin elamisse, päeval tiksusin veel poolteist tundi rattaga ja õhtu veetsin enamasti filme vaadates.

Täna, ehk 13. juuni päevaplaanis ka just midagi huvitavat ei ole. Üle pika aja teen täispuhkeka(viimati juhtus see 8. mail) ja ilmselt võtan ette ka kerge poetiiru. Pärastlõunal plaanis veel basseisin mõnuleda ja hiljem telkust Tour de Suisse-t vaadata.

 

Järgmise postituse lisan ilmselt peale Tour de Savoie Mont Blanc profituuri, senikaua püüan hoida ennast positiivselt meelestatuna. Tunnen ennast juba palju paremini, stressis ei tundu enam olevat ja katsun võimalikult vähe ajateenistusega seonduva jura peale mõelda.

 

Joss

 




Tagasiside Close