.

Blogi #4 03.06

Blogi #4 03.06

Tsau!

 

Sain valmis oma neljanda postitusega, ning alustan eelmise nädala neljapäevast.

Plaanis oli ''toutes categorie'' võidusõit nimega Grand Prix de Villette d'Anthon. Toutes categorie võidusõidud on mõeldud esimese(minul on esimese kategooria litsents), teise ja kolmanda kategooria amatööridele ning ka juunioridel on lubatud starti asuda. Taseme poolest on need tavaliselt nõrgemad kui elite nationale võidusõidud, kuid ei saa kuidagimoodi väita, et tegemist oleks lihtsate võidusõitudega. Vahepeal võib olla hoopis vastupidi.

Igatahes, endal ei õnnestunud seal millegi säravaga hakkama saada, aga omad vitsad peksavad. Sai nimelt hommikusöögiga veidi üle pingutatud ja seetõttu ma ei olnud võimeline võidusõidu algul korralikult pingutama. Tunne oli kinnine, ning toit loksus kõhus. Enesetunne läks alles peale sõidu esimest kolmandikku paremaks, seetõttu otsustasin treeningu eesmärgil oma pundis hoogu üleval hoida. Sai kaks tundi kena hooga sikutatud, ning peale võidusõitu otsustasin veel rattaga koju ka veereda. Tuli korralik ''treeningpäev'' 175 sõidetud kilomeetriga. Õnneks sõber Kristjan toimis veidi targemini ja sõitis välja päris tugeva neljanda koha.

Pundi ees sikutamas.

 

Reedel tegin kerge veeremise koos belglasest kamraadiga, ning laupäeval oli sarnane treening, sest pühapäeval oli juba uus võidusõit ees ootamas.

Pühapäevase võidusõidu nimeks oli Circuit des Mounts du Livradois. Tegemist oli 130km pikkuse elite nationale võidusõiduga. Elite nationale võidusõidud on taseme poolest siis kõige tugevamad ning nendel võiduajamistel on lubatud startida esimese ja teise kategooria amatööridel. Rada oli künklik, kuid midagi kontimurdvat see endast ei kujutanud. Ilm oli superhea-üle 30 kraadi sooja. Võidusõidu jooksul läbitud tõusunukid lõhkusid pundi päris väikseks, ning ise lõpetasin 21. positsioonil. Võidusõidu algul jäi veidi enesekindlusest puudu ning sõitsin liiga passiivselt, sest hooaja algus on üle kivide-kändude kulgenud ja korralikku tulemust vormistanud ei ole. Kuid oma võidusõidu lõpuosaga jäin täitsa rahule, kuna sõitsin aktiivselt ning pura tundus jalas olevat kenasti. Jõu poolest oleksin vast võinud olla ka esimeses pundis, mis läks juba sõidu algusfaasis ära, aga loid sõidustiil sai mulle saatuslikuks. Vähemalt andis konditsioon mulle motivatsiooni ja enesekindlust kõvasti juurde, ning järgmine võidusõit saan juba targemini toimida...

 Circuit des Monts du Livradois 2017.

 

Esmaspäeval oli jällegi kerge pooleteise tunnine taastav treening, ehk ratturite keeles ''coffee ride''. Kahjuks kohvi ja koogi peatus jäi jällegi vahele, sest belglane kohvi ei joo ning dieediga pingutab ta minu silmis selgelt üle. Minul kaaluga probleeme ei ole, võib öelda, et olen oma tippkaalus(62kg) ning aeg-ajalt võin endale koogikesi lubada.

Teisipäeva hommikul sõitsime klubiga mõneks päevaks mägedesse, et sõita läbi juuli algul toimuva velotuuri etapid ning valmistuda 9. juunil algavaks järjekordseks Prantsuse karikavõistluseks.

Teisipäeva lõunal jõudsime klubi sponsori hotelli, mis asub Col du Pavillon tõusu otsas, sõime hotelli restoranis kerge eine ning seejärel suundusime juba esimesele treeningule. Üldjoontes oli tegemist rahuliku treeninguga, kuid nagu prantslastele juba kohane, siis tõusudel otsustati võistelda ning laskumistel lolli mängida. Sõitsime läbi Auvergne-Rhône-Alpes regiooni meistrivõistluste raja(millega minul ja belglasel midagi pistmist ei ole, ning seal startida ei saa) ja seejärel suundusime tagasi hotelli poole. Prantslased sõitsid 2,5h, aga mina ning belglane Sten otsustasime teha lisatiiru, sest meie laupäeval peetaval regiooni meistrikatel startida ei saa. Tuli siis 4h ja 125km.

Õhtusöök oli restoranidele omapärane, ehk vajalikke toidukoguseid keha taastumiseks sealt kätte ei saanud. Olin sellega arvestanud, ning endale veidi riisiputru kaasa teinud.

Kolmapäev algas minu jaoks kell pool kaheksa, seejärel suundusin hommikusöögile. Võtsin kodust kaasa ka kaerahelbed, et endale energiarikast hommikuputru valmistada. Peale hommikusööki sõitsime autoga Roanne-i. Kavas oli sõita läbi Tour du Pays Roannais(Prantsuse karikavõistlus) esimene etapp. Treening tuli pikk ja üsnagi raske-5h30min ja 162km. Ronimist oli palju ning tõusumeetreid kogunes tublisti. Tõusudel jällegi tagasi ei hoitud, kuid minu enesetunne oli niivõrd hea, et nende tempo mulle probleeme ei valmistanud. Laskumistel sai seevastu prantslasi kenasti peedistatud ja õnnestus nad pikalt maha jätta. Nad ei saa aru, et kuidas on võimalik nii kiiresti laskumisi sõita, nende arvates oleme(ka Sten) segased, kuid tegelikult on lihtsalt prantslased oma sõidustiili tõttu nendel aeglased ja tehniliselt kehvad.

Õhtusöögiks jällegi vajalikku kogust süsivesikuid kätte ei saanud, ei jäänud muud üle kui Steniga kahe peale ostetud peaaegu suhkruvaba(vaid 2g lisatud suhkrut 100g peale)müsli kallale asuda.

Minilaagri teine päev.

 

Neljapäeval oli laagri viimane päev. Kühveldasin korraliku kaerahelbepudru sisse ja panime jällegi ajama. Seekord alutasime oma treeninguga juba hotellist. Viimase päeva menüüs oli 3h30min, 103km, Tour du Pays Roannais teise etapi radadel. DS(directeur sportif-spordidirektor) luges sõnad peale, et tegemist on aeroobse treeninguga, ning tõusudel tuleks veidi tagasi hoida. Aga kuna Stenil oli eile kehv päev, ning prantslaste sikutamine ei olnud talle just meelt mööda, siis ta otsustas ka prantslastele veidi tagasi teha ning ise tõusudel tõmmata. Naermine Prantslaste ego ei lase nendel ennast maha ka jätta ja nii nad hoidsidki Stenist kümne küünega kinni. Endal oli jällegi täitsa hea enesetunne, ning tempo probleeme ei valmistanud. Pärast väntamist sõime hotellis veel viimase lõuna, ning seejärel ootas ees veel kodutee.

Õhtul läks Sten oma järjekordsesse rasvapõletuse trenni, ning seekord otsustasin hea enesetunde ja jalgade pärast temaga selle tunnise otsa kaasa teha.

Reedel oli minu eesmärgiks lõpuks Lyonis ühes vene söögitoodete poes ära käia. Enne sinna minemist otsustasin veel rattal taastava veeremise teha, et eelneva kolme päeva toksiinid jalgadest välja kerida. Erilist vajadust selleks ei olnud, sest tegemist oli puhkepäevaga, kuid minu kehale on rahulikud puhkepäeva treeningud pigem head kui halba teinud.

Vene poodi minek osutus päris keerukaks, edasi-tagasi ots oli 8km, poodi minekuks võtsin fixie, aga peale teist kilomeetrit otsustas fixie minuga koostöö lõpetada. Nimelt tuli vasak pedaal küljest ära, ning tagasi pannes ta enam pesas ei püsinud. Ülejäänud kuus kilomeetrit sõitsin ühe jalaga. Kuid poodi ma jõudsin ja sain vajalikud ning ka ebavajalikud asjad kätte. Kuna kohupiima ja kodujuustu on Prantsusmaal väga keeruline leida, siis nende toodete järgi ma ka läksin. Ebavajalikuks tooteks pidasin pelmeene ja halvaad, aga sai ka need kaasa haaratud.

Tänane päev midagi huvitavat ei toonud. Suundusin tavapärasel ajal trenni, sõitsin mõned tunnid rattaga, enamasti rahulikult, kuid veidi andsin gaasi ka. Lõunal ja õhtul sõin koos siinse perega. Viimase aja söögikordi arvestades on kartulid neile väga südamelähedaseks muutunud...

Mis seal ikka, tõmban vaikselt jälle otsad kokku ja poen vasti põhku, sest homme 5+tundi ratta seljas ootamas.

Joonele lükkan oma velo uuesti 9-11 juunil peetaval Prantsuse karikal.

 

Joss




Tagasiside Close