.

Blogi #2 16.05

Blogi #2 16.05

Tsau!

 

Tänane treening tehtud, kerge eine keres. Vaatan Giro d'Italia eraldistarti ja paras aeg oleks teha väike sissekanne ning kribada veidike oma tegemistest.

 

Eelmisel neljapäeval sõitsime klubiga Lääne-Prantsusmaal toimuvale järjekordsele Prantsuse karikaetapile. Juba kella kaheksa paiku hommikul pidime oma kodinatega klubi baasi minema. Ees ootas 7,5h pikkune reis. Peale reisi otsustasime teha kerge kerimise, et jalad peale pikka autosõitu lahti sõita. Pärast trenni ootas juba õhtusöök, ning seejärel sai jalad seinale visata.

 

Reedel käisime eraldistardi rada vaatamas ning läbi sõitmas. Tegime ka kerged lõigud sisse, et võidusõiduks lõõrid lahti saaks. Enesetunne ning jalgade seisukord just enesekindlust ei süstinud, aga pidin vaid lootma, et võidusõiduks on konditsioon parem. Peale trenni sain klubi soigneurilt(massöör ja klubi assistent, kelle ülesanneteks on näiteks veel võidusõidu käigus jootmine, peale võidusõitu rattariiete pesemine jpm) massaa¸i ja peale seda jäi üle vaid lõõgastuda, õhtusööki oodata ja võidusõiduks valmistuda.

 

Laupäeva kavas oli siis Prantsuse karikasarja kolmas etapp-51. kilomeetri pikkune meeskonnasõit. Meeskonnasõit ei läinud just nii nagu lootsime, kuid samas erilist pettumust ka sisse ei jäänud, sest me ei saanud kindlasti enne karikaetappi piisavalt tehnikat lihvida ja rattaga harjuda. Lõpetasime kolmanda karikaetapi 16. kohaga. Ise ennast hästi ei tundnud, jalad olid miskipärast valu täis ning enda panusega rahule ei jäänud. Peale võidusõitu analüüsisin pikalt, et miks mu jalad nii kehvad olid. Jõudsin kahele järeldusele: üheks põhjuseks võis olla pikk reis, millest ma ei olnud korralikult ära taastunud, teiseks põhjuseks võis olla eraldistardi ratta positsioon, mille kallal ma piisavalt töötada ei ole saanud. Põdema ma ei jäänud, sest tulevad uued sõidud.

Viiendal positsioonil, nägu juba hapu.

 

Pühapäeval oligi ees ootamas järjekordne võidusõit. 200 meest oli joonel ning võidusõit toimus väikestel teedel, mis muutis võistluse päris närviliseks. Kavas oli 170km suhteliselt siledat võidusõitu. Tundsin end kui teise inimesena, jalgadest oli valu läinud, ning enesetunne super! Võidusõidu algul proovisin olla võimalikult aktiivne, et ennast jooksikute sekka sokutada. See mul kahjuks ei õnnestunud, oma osa mängis kindlasti ka sõidu algul purunenud kumm, peale mida jälitasin peapunti oma 10-15km. Tagasi gruppi jõudes oli jooksikute punt juba läinud. Ülejäänud võidusõidu''matkasin'' pundis, ning üritasin end võimalikult grupi eesotsas hoida, et tervena lõpetada, sest võidusõidu jooksul toimus ebatavaliselt palju kukkumisi. Lõpuringidel saadi jooksikud kätte, ning peale seda hakati juba finišiks valmistuma. Aitasin viimasel ringil meie kiire finišijalaga prantslase positsioonile ja hoidsin ennastki pundi ees, et probleemidest hoiduda. Veeresin üle joone 35. kohal.

Minu velo pühapäevaseks võidusõiduks.

Polnud just minu ''kondi'' järgi võidusõit. Minu tüüpi ratturil, kelle eelis tuleb tavaliselt välja mägedes, on raske taolisel siledal võidusõidul tulemust teha. Ennast jooksikute sekka sokutades võin ka siledal võidusõidul korraliku tulemuse välja sõita, kuid kahjuks pühapäeval see ei õnnestunud.

Ainuke normaalne pilt, mille suutsin võidusõidust leida. Sinises vormis, kollaste kingade ja punaste prillidega.

Peale võidusõitu oli soigneur meile kerge eine valmistanud, et võidusõitjad õhtusöögini välja veaksid. Tavaliselt on selleks eineks Prantsusmaal üsna populaarne tabbouleh, mis on tegelikult pärit Lähis-Ida maadest. Tuuride käigus saame peale etappe süsivesikute ja proteiinirikast veega segatud proteiinikreemi, et lihas ning organism taastuma hakkaks. Ühtusöögi tegime kiirtee ääres olevas restoranis, aga nagu prantslastele kohane, siis õhtusöök oli tavapäraselt hilja-21.30. Iga mees sai oma soovide järgi endale 13 euro eest söögi valida.

 

Ees ootas jällegi pikk reis, elamisse jõudsime alles kella ühest öösel.

 

Esmaspäeval magasin pikalt ning tegin belglasega taastava treeningu, lihtsalt kulgesime ja nautisime lõpuks Prantsusmaale jõudnud sooja ilma. Ülejäänud päeva võtsin rahulikult ja üritasin liigsest söömisest hoiduda, et kaalu kaotamiseks kerges defitsiidis päeva lõpuks olla. Nagu sportlastel juba see eluke veereb, toidukorrast toidukorrani....Koguaeg näljane. Ilm oli väga soe ja seepärast otsustasime õhtusöögi terrassil teha.

 

Täna oli kätte jõudnud see kauaoodatud päev, kui sain lõpuks võimsusanduri ratta peale. Hommikul peale tavapärast hommikusööki(kaerahelbepuder banaani, rosinate, pähklite, mee ja pähklivõiga, kõrvale tassike või kaks kohvi) läksin klubi baasi, kus mehhaanik Iswan tegeles veidi mu rattaga, ning voilà, olemas. Võimsusandur küljes, jäi üle vaid vidin ära kalibreerida ning treeningutel ja võistlustel tuld anda! Tegelikult tellisin võimsusanduri juba eelmise aasta lõpus, kuid suure nõudluse tõttu oli tehas tootmisraskustes, ning vidin jõudis kohale alles hiljuti. Minu silmis tundus eriti naeruväärne see, et veebileht müüs toodet, mida neil tegelikult olemas ei olnud. Aga lõpp hea-kõik hea, peale viiekuulist viivitust sain võimsusanduri kätte.  Igatahes nüüd saan oma treeningud veelgi kvaliteetsemaks muuta ja treeninguid ning võidusõite paremini analüüsida.  

Quarq võimsusandur.

Siinkohal sooviksin ära tänada ka sponsor Rain Midri, kes mind toetas selle olulise vidina soetamiseks!

Pärastlõunal tegin veel kerge treeningu, ning nüüd jään järgnevaid päevi ootama, kui saab ka korralikult uuesti trenni hakata tegema. Homne kerge päev tuleb veel ära kannatada, siis saab täistuuridel edasi töötada. Minu treener ning spordidirektor Pierre arvas, et mulle kuluks kolm kergemat päeva ära. Peale trenni tegin endale lõunasöögi, vaatasin Giro d'Italiat ning tegelesin blogiga. Enne õhtusööki loopisime veel perepoja ja belglasega veidi korvpalli, ning õhtusöök oli jällegi hilja-kell üheksa.

Sellel nädalal on ees ootamas veel ka klubi arsti külastus, kus tehakse vereproovid ja vaadatakse üldine seisund üle.

Nädalavahetusel kahjuks võidusõite ei ole, sest korraldaja poolt jäeti üks võistlus ära. Selle asemel läheme Alpidesse, et juuni keskel toimuva profituuri oluliseimad punktid läbi sõita. 

Au revoir,

Josten




Tagasiside Close